Lammas ja kits
Setomaal on ammust aega söödud lambaliha. Sealiha oli piduroog, aga lambaliha söödi mõnes paigas ka argisemal puhul, teisal oli seegi vaid pidupäevasöök. Liha söödi rohkem sügisel, pärast mihklipäeva, ning ka talvel, kui oli pikem paastuväline aeg ehk „lihasöögi aeg“. Vajaduse korral tapeti lammas ka suvisel ajal, näiteks kui oli vaja matusteks liharoogi teha. Lammas oli selleks just paraja suurusega. Lambaliha pandi ahju küpsema või keedeti kapsasuppi lambalihaga. Peast ja jalgadest keedeti sülti (jaheliha), sageli pooleks sealiha- ja jalgadega.
Kitsed on Setomaal üsna uus nähtus. Vanasti pidasid setod kitse vaesuse, mustuse ja laiskuse tunnuseks ning „venelaste loomaks“. Tänapäeval elab Setomaal palju mujalt tulnud inimesi ja kitsekasvatus on populaarseks muutunud. Kaasa aitab seegi, et kitsepiima tervislikkusest on meedias olnud palju juttu. Kitsepiimast saab teha peaaegu kõike mida lehmapiimastki: jogurtit, juustu, kohupiima, sõira, aga ka magusaid iiriselaadseid kreeme.