Seto toidukultuur

Seto toidukultuuris on mõjutusi nii soome-ugri tagapõhjast kui ka slaavlastest naabritelt. Seto köögi aastaringi määrasid eelkõige looduse ringkäik, aga ka arvukad õigeusu kirikupühad. Eripäraks võib pidada toidu pühitsemist kirikus ja kalmudel söömist.

Seto köögi puhul võib esile tuua paastutoitude tähtsuse. Paastud olid pikad ja ranged ning nõnda on lihatoidud setode menüüs olnud tagasihoidlikul kohal. Ka paastuvälisel ajal pole liha kuigi palju söödud, seevastu piimatoidud on olnud tavalised.

Olulisel kohal setode toidulaual on olnud seened. Palju on söödud kala, mida Setomaal on säilitatud kuivatatult. Varasemal ajal oligi peamine säilitusviis kuivatamine: kuivatati seeni, marju, puuvilju ja kala, aga ka näiteks kohupiima ja sõira.

Seto köögi eripära seisneb ka toiduvalmistusviisides. Toitu on tehtud suures ahjus, mida ei köetud kunagi niisama, vaid alati pandi midagi ahju hauduma või küpsema. Ahjus tehti putru, suppi, liharoogi, keedukartuleid, leiba, saia, pirukaid jms.

Seto toidukultuuris on ka neid roogi, mida enam kuigivõrd ei pruugita, nt taaripõhised road, nagu taarikapsta (supp, milles on hapukapsas, keedupeet, hapukurk, kuivatatud tint ja hapu taar). Hääbunud on tava soolata kohupiima tünni. Haruldased on ka traditsioonilised matusetoidud, nagu kutja (segu hautatud hernestest ja meest) ja kiisla (kaerakile).

Setomaal ringi liikudes tasub maitsta just Seto köögi toite. Suvel võiks laual olla suulliim: suvine külmsupp aiaviljadest, leemeks hapukoore, vee ja kurgimarinaadi segu. Talvisel ajal maitseb hästi igasugune ahjupuder (paks pudõr, ahopudõr). Väga maitsev on tindiruug: tõhus supp, milles on muu hulgas nii kuivatatud tindikala kui ka suitsuliha. Proovida võiks seenetoite, näiteks tatiruuga – kuivatatud seentest tehtud suppi. Ning kindlasti ei tohiks Setomaalt lahkuda maitsmata sõira, millest on kujunenud tänapäeva Seto köögi tunnustoit.