Seened

Setomaa metsad on seenerikkad ja seened on seto köögis on seened tähtsal kohal, kuna neid sai tarvitada talvisel paastuajal.

Seeni on säilitatud kuivatatult või hapendatult. Kuivatati peamiselt puravikke. Nii värsketest kui ka kuivatatud puravikest keedeti suppi – tatiruuga. Pirukaid tehti varasemal ajal üksnes kuivatatud seentest, mida enne kasutamist leotati ja hakiti.

Kuivatamise kõrval on setod seeni hapendanud ja talveni jahedas hoidnud. Tänapäeva toitumisteadlased peavad hapendamist kõige tervislikumaks seente säilitusviisiks. Hapendati mitmesuguseid seeni, peamiselt riisikaid ja pilvikuid. Riisikad keedeti enne hapendamist rohkes vees. Seentele on hapendamiseks lisatud samu maitseaineid mis kurkidele: küüslauku, tillivarsi, mustasõstralehti ja köömneid. Tarvitamisel lisati hapuseentele päevalilleõli ja sibulat ning söödi leiva ja keedukartulitega. Praegusel ajal tehakse hapendatud seentest maitsvaid salateid.

Seeni on ka soolatud, eriti hilisemal ajal, kui sool ei olnud enam nii kallis. Soolamine on nüüdki tavaline säilitusviis.